40ndad olid halva kliimaga (the hungry fourties) ning tööstuse jätkuv kasv (hakkas lähenema teine tööstusrevolutsioon: raudteed, metallurgia, kaevandamine) suurendas töötavat klassi ning selle kaud mõju teistele ühiskonna kihtidele.

Prantsusmaa

Kujunes võitlus poliitiliste õiguste eest, nagu valida ja olla valitud. Guizot' valitsus Prantsusmaal oli vastu igasugusele demokratiseerumisele ("ei teinud midagi"). 1848 rahvarahutused veebruaris ning Guizot' valitsus kukutati ja moodustati uus, ajutine. 11lookmelises valitsuses mõjukamaiks olid Louis Blanc ning Lamartine.

Valitsus oli loodud tegutsema tööliste huvides - luuakse tööministeerium - ning järgnevad sellised nähtused nagu lasteaiad, sööklad, pesumajad, ühiskondlikud hooned; tööpäeva lühendatakse, moodustatakse tööbrigaadid ja kaardiväe pataljonid. ("Kõigil peab tööd olema!")

Maapiirkondadele mõjus valitsusvahetus seekaudu, et töötud hakkasid sealt linnadesse voolama. Ebastabiilse olukorra tõttu vilja turule ei toodud (äkki läheb hiljem vaja) ja hind vastavalt tõusis.

Kuna tegemist vabariigiga, hakatakse erastama ning metsi raiuma. Valitsuse võlgade tasumiseks prooviti esialgu emissiooni, kuid vimase mittetöötamisel raha kurss fikseeriti ning panditi riigimetsad.

23. aprillil moodustati Ajutine valitsus, kus 880 liiget, sh igasugu inimesi (advokaadid, literaadid, niisama jutumehed jne), kuid vaid 18 töölist. Valitsusülesandeid hakkas täitma Täidesaatev komisjon, mis aga rohkem ja rohkem ei suutnud rahuldada töörahva soove.

15. mail hõivati sotsialistide väljaastumisega Asutava Kogu saal ning nõuti maksude kehtestamist ja nende sisse nõudmist (???), samuti mingite vägede väljaviimist kuskilt. Kohaliku omavalitsuse (= kommuuni) moodustamine ebaõnnestus ja revolutsioon lagunes.

Riigi majanduspoliitika rikkus normaalset äriajamist ning töölised tõusid üles juba 25. mail (vastuseks sõjaväekohustusele vanuses 18-25), Loosung "Elada töötades või surra võideldes!". Töölistel puudub aga organiseeriv jõud.

Kui Cavignac sai valitsusjuhiks ning tühistas õiguse tööle ja asendas selle õigusega heaolule. Kehtestati santiimi maks (???) ning üldine valimisõigus (mehed >= 21a).

Järgnevatel presidendivalimistel - kolm kandidaati: Ledru-Rollin, Cavaignac ja Louis Napoleon - võitis viimane, mitmel põhjusel, mille hulgas ka lihtsalt tema nime imponeerimine talurahvale.

Parteilises elus eralduvad kolma jõudu: rojalistid (legitimistid ja orleanistid), sotsialistid ja vasakud vabariiklased. Esimesed nõudsid korda, järgmised kaks kilkasid lihtsalt rünnatavate loosungitega nagu võimaldada stereike, tõsta töötasu, lühendada tööpäeva etc. Assamblee (oli assamblee? igaljuhul riigi seadusandliku moodustise) valimised võitsid selgelt esimesed (500 kohta ~700s).

Järgneval paaril aastal süvenes konflikt assamblee ja Louis Napoleoni vahel ning rojalistide vastavat rojalismisoovi nende endi vastu ära kasutades organiseeris ta 1851. aastal (ööl vastu 2. detsembrit) riigipöörde saates laiali vana assamblee, kehtestades üldise valimisõiguse ning arreteerides kõik parteijuhid. Tugevama vastupanu departemangudes murdis ta kasutades sõjaseisukorra väljakuulutamist. Järgnevalt lasi Louis Napoleon riigipöörde kindlustada rahvahääletusega ning järgmine aasta (1852) kuulutas end keisriks - uue konstitutsiooniga algas II keisririik.

Saksamaa

Sündmused Saksamaal hakkasid end üles keerama samaaegselt Prantsusmaa omadega, esialgu lõunas Baieris, Würtenbergis ja Badenis, seoses esimese kuninga mingite armuseiklustega (oli armunud ühte tantsijannasse ja tahtis suhet täiesti avalikustada, toonased konservatiivid sellele muidugi vastu, pidi troonist loobuma). Kujunes välja Märtsirevolutsioon, üldiselt nõuti sõna- ja koosolekuvabadust ning ühist Saksa parlamenti, mis tegeleks viimase ühendamisega tervikuks.

Preisi territooriumil algasid ülestõusud esialgu Ülem-Poolas, seejärel Berliinis, oma positsiooni säilitamiseks nõustus kuningas Friedrich Wilhelm IV suuliselt kõigi rahva nõudmistega.

Aasta lõpupoole, kui pinged olid mõneti vaibunud, lasi kuningas võtta vastu uue konstitutsiooni, mis oli parlamendi kooostatud, kuid millesse ta mõned muudatused oli teinud, säilitades kunni ülimuslikkuse. Sellega kehtestati parlamendi kaks koda ning kolmeastmeline valimiskord ("Dreiklassenwahlrecht"), valiti proportsionaalselt maksude maksmisega.

Saksa Liidus organiseeriti Frankfurdi parlament (Badenis; haritlaste paljususe tõttu nimetati ka kui "Professorenparlament"), esimeseks eesistujaks Heinrich von Gagern. Kuigi parlamendis arutati sakslaste nö tahet ühendamise ja vabaduste suhtes, võttis maad regionalism ehk iga riigi erihuvid. Toetuse puudust näitasid Preisi eraldi sooritatud sammud Schleswig-Holsteini küsimuses. Saksa keisri krooni pakuti Friedrich Wilhelm IV-le, viimane ei võtnud seda aga vastu. Mõne aja pärast lahkusid Preisi ja Austria saadikud üldse parlamendist ja kogu üritus vajus vaikselt laiali.

Austria

Algas Viinins, kus nõuti Metternichi tagasiastumist. Märtsi lõpul pidigi seda tegema, lahkus Inglismaale (tagasi tuli 1850. aastate alguses). Nüüd hakkas revolutsioon järjest radikaliseeruma, üliõpilase Kudlichi ettepanekul kaotati täielikult pärisorjus ning tehti muid reforme. Samas hakkas impeerium lagunema: Itaalias pidevad ülestõusud ja Piemonte kuulutas sõja, Ungaris Lajos Kossuthi juhtimisel rahvuslased võimule ja Prahaski mässud.

Esialgu oli keierlik valitsus võimetu ja põgenes Olmützi. Siis aga suutis vana välimarssal Radetzky võita itaallasi mitmes lahingus (Navara, Custozza jne) ja Põhja-Itaalia Habsburgidele säilitada. Samal ajal surus kindral Windischgrätz Praha ja Viini ülestõusud maha. Valitsusjuhiks sai Schwarzenberg, kes hakkas otsustavalt tegutsema: käskis kõik mässud maha suruda, pani keisritroonile Franz Joseph I (2.12.1848) ja püüdis Austriat taas Saksas ülemvalitsejaks teha. Märtsis 1849 võeti vastu isegi konstitutsioon, aga varsti (1850) kaotati see ning taastati absolutism.

Ungari mäss aga muutus samal ajal päris radikaalseks, märtsis 1849 kuulutati Ungari vabariigiks ning riigipeaks sai Kossuth. Nüüd kutsus Franz Joseph Vene tsaari Nikolai I appi ja see saatiski 2 armeed Paskevitsi juhtimisel. Venelased tulid idast, austerlased läänest ja varsti oli Ungari taas Austria võimu all. Sellega oli Austria revolutsioon läbi.

1851. aastaks olid revolutsioonide saavutused igal pool tagasi pööratud.